Meie siinoldud aeg hakkab lõpule jõudma.
Oma õpetajaameti vahetasime esimese kuu möödumisel ehitamise vastu. See oli lihtsalt suurem väljakutse sest kooli ehitamist oli alustatud 5 aastat tagasi ja siiani oli poole kooli sisetööd tegemata. Materjal selleks oli osaliselt olemas ja kuna meie võimed tundusid Etioopia ehitajatega vähemalt võrdsed kui mitte....siis otsustasime kooli ehituse lõpule viia. Loomulikult oli see ka omaniku suur soov ja ega ta seda mitte eeldanud.
Mina sain ehitusele vahelduseks lastele pärast kooli 1,5h maalitunde anda. See oli uue jõu ammutamiseks väga tõhus. kuna päevad olid pikad, siis saime 10 päevaga valmis saali, õpetajate ruumid ja raamatukogu. Esimesed 2 päeva nühkisime roostetama läinud aknaid, mis olid ka kohalike ehitusmeeste poolt kinni tsemenditud sest igal järgmisel töötegijal on eelmise tööst rohkem kui ükskõik. Viiendal päeval me enam ennast häirida ei lasknud teiste eksimustest. Mõtlesime lõpule ja koolile, sest üks eriline nädalavahetus oli meil, mis ajas väga kihelema ja kodu poole mõtlema.
Veetsime laupäeva hommikust kuni pühapäeva hommikuni Damota mäe otsas. See on kõige ilusam siin Sodos ja olime seal juba teist korda.
Mäe otsa jõudmiseks on vaja ületada 7 mäge. See teekond on kõige ehtsam muinasjutt.
Seitsmenda mäe otsas, üle 3200m on õigeusu kirik. Preester tahtis meid väga enda koju ööbima panna.Jäime lõpuks nõusse, kuigi meil oli telk ja soovisime metsas ööbida.
Magasime koos kukkede ja kanadega ning metsiku hulga kirpudega. Mina ei maganudki vaid lihtsalt sügelesin. Ma ei osanud arvata, mis toimub, enne kui koju jõudsin järgmisel päeval ja oma kehal üle 1000 punni leidsin. Olen siiani kui leeprahaige.
Lõpetan sellega ja peatse kohtumiseni
Merle